Tants. Muusika. Vaikus
Aasia sõnatu teatri festival „1000 kurge“ toob Eestisse ainulaadse valiku Aasia kaasaegse tantsu ja teatrikunsti, kus liikumine, heli ja vaikus põimuvad poeetiliseks tervikuks. Sel aastal on festivali keskmes koostöö ja kultuuride dialoog – lavale jõuavad Jaapani ja Lõuna-Korea kunstnike teosed, mis on loodud rahvusvahelises koostöös Belgia, Leedu, Saksamaa ja Eesti loojatega. Festival toimub Tallinnas ja Tartus. Lisaks toimuvad ka töötoad.
Festivali programmis etenduvad:
– Calligraton – Schnitt (Saksamaa/Itaalia) ja Aoi Yamaguchi (Jaapan) poeetiline audiovisuaalne teos, kus kohtuvad heli ja kalligraafia;
– Cycle of Birth and Death / Eluring – Isso Miura (Jaapan) sügavalt meditatiivne butoh-lavastus elu ringkäigust;
– KabuKlub – Elektro Kagura (Saksamaa / Jaapan), mis põimib kabuki traditsiooni ja kaasaegse klubikultuuri;
– PISTE: Eight Moments / Kaheksa hetke – Modeun Company (Lõuna-Korea) tantsu ja videokunsti ühendav lavastus;
– Bridges / Sillad – Korea, Leedu, Jaapani ja Eesti kunstnike koostööprojekt, mis toob lavale lühivormid ja improvisatsioonid kultuuridevahelisest kohtumisest. Teos Fragments of Existence ühendab kaks intiimset soolot – Centifolia (Marine Fernandez, Leedu) ja Speechless (Heung Won Lee, Lõuna-Korea). Õhtu kulmineerub teosega Sillad, mille loovad koos Eesti koreograaf Teet Kask, Kristjan Kannukene ja Jaapani butoh-meister Isso Miura.
Piletid Piletilevis.
NB! Kuni 20. oktoobrini on piletid soodsamad!
Festivali toetajad on Tallinna linn ja Tartu linn.
AASIA SÕNATU TEATRI FESTIVAL
“1000 KURGE”
17.–22. november 2025 Tallinnas ja Tartus
Inimsüdame Suur Soov voogab sõnadest üle… Kuidas seda väljendada, kuidas esitada oma palve? Käsi leiab paberi, sõnumilinnuks saab volditud kurg. Voldid ühe, oled Kunstnik – naudid tehtud tööd; voldid sada, oled Meister – mõtetes tugev; voldid tuhat, oled Nägija – tunned inimsüdame jõudu!
Festivali nimi “1000 kurge” viitab nii jaapani legendile, kus paberlinnud oli levinud kink pruudile või vastsündinule sümboliseerimaks pikka ja head elu, ja on tabavas võrdluses ka Jaapani kuulsa nobelisti Yasunari Kawabata samanimelise romaani hõrgu detailitäpsusega sümboliseerides inimsüdame igavikulist rännuigatsust.
Isso Miura (Jaapan)
Eluring
88-aastane Jaapani butoh meister Isso Miura toob lavale erakordse elukogemuse ja sooja kohalolu.
Tema lavastus räägib elu haprusest ja intensiivsusest, igast hingetõmbest kui kingitusest.
Kohtumine Isso Miuraga on eriline ja kordumatu – aeg justkui peatub ning vaatajal on võimalus kogeda midagi haruldast ja sügavalt inimlikku.
Sensei Isso Miura butoh filosoofia
Iga kord, kui ma tantsin, teen seda otsusega, et see võib olla viimane tants.
Sisenen ruumi aukartusega, nagu see oleks viimane valgus, viimane heli.
Pole mingit garantiid, et järgmine hingetõmme tuleb, et süda jätkab löömist. See teadmine ei sõltu vanusest — inimesed eksivad, arvates, et nad on surematud.
Seepärast on iga hetke hingamine ja südame töö ime, kingitus. Tantsimine nüüd, selles momendis, ilma tähendust või tasu otsimata - see on suurim õnn.
Ma liigun, otsides oma keha, mõnikord peatun, justkui oleks igavik; tervitan oma keha nõrkusi, valusid, higistan koos teistega, jagan nende hingamist ja mikroobe, vaikuse kaudu siseneme teistsugusesse maailma.
Hakkan kahtlema, kas igapäevaelu ongi normaalne. Võib-olla on just see pingestatud, teadlik aeg tantsus tõeline, ja argipäev on vale ja ebanormaalne.
Need lühikesed 30 minutit laval võivad olla ööpäeva ainsad tõelised hetked, igaviku reis. See kahtlus on ilus ja ma ei taha enam minna tagasi argise keha kasutamise juurde.
Seepärast tahan olla oma kehaga alati õrn. Aga argielu sunnib mind kiirustama, mattudes kohustuste alla ja hävitades vaikust. Seepärast tahan tantsu juurde tagasi tulla — siin kohtuvad hetked tõeliselt ja tekib vibratsioon, minu ainus asendamatu kodu — mu enda keha.”**
Modeun Company
PISTE: Eight Moments / Kaheksa hetke
“PISTE: Kaheksa hetke” on interaktiivne meediakunsti ja tantsu lavastus, mis põimib tantsijate liikumise ja reaalajas loodava visuaalkunsti. Teose inspiratsioon pärineb vehklemise täpsusest ja pingest – hetkest, mil keha ja ruum põrkuvad ning avanevad uued suunad ja võimalused. Visuaaltehnoloogia reageerib tantsijate liikumisele ja ruumile, luues vaatajale võimaluse kogeda piire, tühimikke ja ootamatuid ühendusi, mis hetkede vahele tekivad.
Jäljed, mis ületavad piire.
Tupikteel: keha, mis surub, väldib, on kriisis.
Meie elus on hetki, mil püüame leida kindlat pinda enda ja teiste vahel, surudes, nihutades ja kohandudes, et leida oma koht. Püüame ületada väljakutseid ja jõuda eesmärkideni, kuid vahel tunneme end justkui ummikseisus. Meie elu sarnaneb vehklemismatšile kitsal rajal, kus otsime pidevalt avausi ja tasakaalu – võimalusi liikuda edasi piiratud ruumis, mida nimetame maailmaks.
Lavastus toob lavale need kaheksa hetke – pinged, pausid ja sööstud, mis väljendavad lugematuid emotsioone, mida sõnadesse panna on võimatu.
Modeun Kim
Koreograaf, kes tunnetab kaasaegset maailma läbi keha ja väljendab siirust liikumise kaudu.
Modeun Kim uurib maailma keha kaudu, muutes mööduvad hetked tantsuks. Ta süveneb liikumise algallikatesse ning laiendab kaasaegse tantsu olemust ja piire, luues koreograafiaid, mis ühendavad selge teema ja mitmekesise vormi. Tema looming on pälvinud tunnustust nii Koreas kui ka rahvusvaheliselt – ta on võitnud parima kontseptsiooni auhinna Itaalias ning tema töid on esitatud enam kui kahekümnes linnas Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas, sealhulgas Suurbritannias.
Oma tööde kaudu otsib Modeun pidevalt uusi viise, kuidas luua tõelist ühendust publiku ja kunsti vahel – et tants ei oleks vaid vaatamiseks, vaid kogemiseks.
Tema olulisemad lavastused on Palm Palm (2024), Thread and Iron: The Strings of the Body (2024), On the Rock (2023), Body String (2023), PISTE: Eight Moments (2022), Modeun Tour: The Way of the Body (2021–23), Blue Breath (2019), GOLIATH in the Water (2017) ja Jamais Vu (2017).
Modeun Company
Modeun Company on kaasaegse tantsu trupp, mis truuks jäädes oma nimele – modeun tähendab korea keeles „kõik“ – kehastab identiteeti, mis põhineb erinevate kunstivormide ühendamisel ja lõimimisel. Trupp kasutab seeria-põhist loomingulist lähenemist, mis hõlmab nii sporti, traditsiooni kui ka tehnoloogiat, katsetades pidevalt kaasaegse tantsu piirituid võimalusi. Modeun Company uurib liikumise kaudu argielu hetki, tõlgendades need tantsukeelde ja luues teoseid, mis kõnetavad publikut vahetult ja tundlikult.
Igal aastal toob Modeun Company lavale uusi teoseid ning esitab oma repertuaari nii Lõuna-Koreas kui rahvusvaheliselt. Trupi loominguline tegevus hõlmab väga erinevaid platvorme – teatrilavadest ja tänavaetendustest kuni tantsufilmide ja kunstihariduseni –, laiendades oma kunstilise väljenduse ulatust ja sügavust. Lisaks toetab Modeun Company uute kunstnike arengut läbi residentuuride ja koolitusprogrammide, aidates kujundada elavat ja loovat ökosüsteemi, mis avardab kaasaegse tantsu võimalusi ja tulevikku.
Schnitt (De/It) + Aoi Yamaguchi (Jp)
Calligraton
Calligraton on poeetiline live-etteaste, kus kohtuvad kaks maailma – eksperimentaalne helikunst ja jaapani kalligraafia. Teos ühendab saksa heliloomingulise duo Schnitt ja jaapani kalligraafi Aoi Yamaguchi.
Lavale sünnib hetk, kus pintsli tõmme ja helivibratsioon liiguvad ühes rütmis – vaikus ja müra, täis ja tühi ruum põimuvad üheks hingetõmbeks.
Shodō – jaapani kirjutamise kunst, „tee, mida käib pintsel“ – saab siin uue vormi: heli muutub liikumiseks, märk saab heliks.
Calligraton uurib, kuidas inimene ja tehnoloogia, heli ja liikumine, tähendus ja tunnetus saavad hetkeks üheks. See on meditatiivne ja intensiivne audiovisuaalne kogemus, kus iga heli ja iga joonekaare taga on käsi, süda ja hing.
Keha / Žest / Tegu — Shodō kui liikumise kunst
Shodō on liikumise kunst – tants nii sellele, kes seda harjutab, kui ka sellele, kes seda vaatleb:
žestide, rütmi, kiiruse ja paigalseisu, jõu ja graatsia dialoog.
„Joon paberil, mida me silmadega näeme, on vaid osa liikumisest, mida ei näe.
Kuid just see nähtamatu liikumine tühjuses toetab ja toob ellu joone, mida me näeme.”
— J.K. Kadowaki
Jaapani kalligraafia nõuab täielikku keha, rühi, hingamise ja pintsli (fude) valdamist ja kooskõla.
Iga joon ja kaar sünnib nagu tants – liikumised haaravad kogu keha ja loovad otsese ühenduse keha ja paberi vahel.
Shodō harjutamine nõuab füüsilist distsipliini, mis kujuneb aja jooksul.
Lisaks löökide kordamisele ja tehnika täiustamisele õpib kalligraaf kontrollima lihaspinget, leidma peene tasakaalu lõdvestuse ja jõu vahel. Selle korduse kaudu süveneb side keha ja meele vahel ning praktika muutub justkui liikumismeditatsiooniks.
Suhe keha ja shodō vahel ulatub kaugemale tehnilisest sooritusest – sellest saab dialoog kunstniku sisemaailma ja välismaailma vahel. Keha saab vahendiks, mille kaudu hing väljendab end tindi ja pintsli abil.
Nii ühinevad keha, meel ja vaim loomeaktis, mis on ühtaegu füüsiline ja sügavalt vaimne.
Heli
Etenduses Calligraton loovad duolt Schnitt pärinevad elektroonilised helimaastikud dialoogi Jaapani helilooja Toshio Hosokawa mõtetega:
„Minu muusika on kalligraafia, maalitud aja ja ruumi vabal äärel.
Igal helil on oma kuju – joon või täpp, tõmmatud pintsliga.
Need jooned on maalitud vaikuse lõuendile — ja see lõuend, vaikus ise, on sama oluline kui kõlavad helid.”
— Toshio Hosokawa
Suhtluses kunstivormiga, mis on täiesti tehnoloogiavaba, ilmnevad elektrooniliste helide peened ja tihedad kihistused nagu pintsli jäljed – otsustavad või kõhklevad, kiired või aeglased, õrnad või jõulised.
Helikompositsiooni rütm põimub kirjutamise rütmiga – heli ja žest taanduvad esiplaanilt, et luua ühine ruum, kus vaikus ja väljendus pidevalt rolle vahetavad.
See õrn tasakaal määrab kogu etenduse hingamise ja arengu.
Schnitt
Schnitt on saksa eksperimentaalmuusiku Amelie Duchow’ ja itaalia meediakunstniku Marco Monfardini ühine projekt.
Duo tegutseb elektroonilise muusika, kunsti ja tehnoloogia piirimail, keskendudes heli ja visuaali ühtsusele.
Audio / video etendused:
Schnitt on loonud projektid SYNCHROPATH (2010) – audiovisuaalne etendus, mis põhineb sünkronismi põhimõttel; MEMORYCODE (2016) – audiovisuaalne teos, mis uurib visuaalset mälu; SCANAUDIENCE (2019) – kohaspetsiifiline audiovisuaalne etendus, loodud koostöös Gianluca Sibaldiga ja põhineb publiku reaalajas skaneerimisel; ning WHITEBALANCE (2022) – audiovisuaalne teos, mis uurib heli ja video suhet fotograafilise valge tasakaalu protsessi kaudu.
Projekte on esitletud rahvusvahelistel festivalidel, muuseumides ja Euroopa ning Aasia kunstikeskustes, sealhulgas: Philharmonie de Paris / Biennale Nèmo (Prantsusmaa), Mutek (Montreal), LEV Festival (Hispaania), ACT Festival (Lõuna-Korea), Elektra Festival (Kanada) ja ePhil (Saksamaa).
Installatsioonid:
MEMORYCAM 1.0 (Reutlingen, Saksamaa, 2012), Architettura Attuale – GROWING BY NUMBERS (Milano, 2011), THE IRRATIONAL CITY (Santa Lucia jaam, Veneetsia, 2013) ning koostöös Gianluca Sibaldiga SCANSCAPE (ACC, Asia Culture Center, Gwangju, 2023).
Koostöös Gianluca Sibaldiga lõi Schnitt 2017. aastal interdistsiplinaarse platvormi EXTRAsync – projekti, mis keskendub audiovisuaalsele uurimistööle ning arendab kohaspetsiifilisi projekte, tarkvara ja heli/visuaali seadmeid.
Aoi Yamaguchi
Aoi Yamaguchi sündis ja kasvas Jaapanis Hokkaidol ning alustas kalligraafiaõpinguid kuue aastaselt meister Zuiho Sato juhendamisel.
Ta on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Jaapani haridusministri esikoha preemia 44. Asahi ülemaalimel kalligraafianäitusel ning esikoha 33. riiklikul õpilaskalligraafia näitusel – mõlemad on ühed kõrgeimad tunnustused avalikel kunstivõistlustel.
Tema varases karjääris oli märkimisväärne osalemine 4. Hokkaido õpilaste visiidil Hiinasse 2000. aastal, kus ta esindas Jaapanit ja osales kalligraafiavahetuses Hiina Õpilaspalees.
Alates 2004. aastast elab Aoi Ameerika Ühendriikides ning on esinenud ja oma töid eksponeerinud paljudes teatrites, muuseumides, galeriides, ülikoolides ja festivalidel USAs, Euroopas ja Jaapanis. Tema looming uurib ida klassikalise traditsiooni ja kaasaegse kunstiväljenduse põimumist ning väljendab soovi muuta kahemõõtmeline Jaapani kalligraafia füüsiliseks ja performatiivseks kunstiks.
Praegu elab ja töötab ta Venices, Californias, kus loob edasi oma kontseptuaalseid kalligraafia installatsioone, näitusi ja performance’eid – nihutades pidevalt piire traditsioonilise idamaise esteetika ja kaasaegse kunsti vahel.
Bridges / Sillad – Korea / Leedu / Jaapan / Eesti
Lühivormid ja improvisatsioonid: kohtumised kultuuride vahelLühivormide õhtu toob kokku erinevad kultuurid ja elukogemused – tantsud, mis räägivad elust, muutumisest ja inimeseks olemisest.
Kolm teost mõtisklevad kultuuride ülesel teemal - kuidas kogemused talletuvad kehasse ja kujundavad meie olemust.
„Fragments of Existence” ühendab kaks intiimset soolot – Centifolia (Marine Fernandez, Leedu) ja Speechless (Heung Won Lee, Lõuna-Korea).Kahe erineva, ent omavahel resoneeruva kehalise keele kaudu uurivad need teosed, kuidas meie kehad talletavad ja väljendavad elukogemust.
Teoses Speechless toob Heung Won isiklikud mälestused kokkuvarisemisest ja vastupidavusest liikumisse - vaikusest saab ühtaegu nii koorem kui ka jõu allikas.
Centifolias mõtiskleb Marine Fernandez naise ja tema keha muutuvate suhete üle, põimides liikumise, teatraalsuse ja hääle, et peegeldada identiteeti, haprust ja sisemist jõudu.
Koos loovad need teosed õrna dialoogi hapruse ja jõu vahel, kutsudes publikut mõtisklema, kuidas me oma lugusid endas kanname – ja kuidas liikumise kaudu üha uuesti muutume.
Õhtu kulmineerub teosega „Sillad”, mis toob lavale kolme põlvkonna tantsijad Eestist ja Jaapanist. Kohtuvad 88-aastane Jaapani butoh’i meister sensei Isso Miura, Eesti koreograaf Teet Kask ja viiulimängija Kristjan Kannukene – dialoogis, mis ühendab põlvkonnad ja elukogemused.
Elektro kagura
KabuKlub (かぶくらぶ)
„Tants ei ole midagi, mida vaadata – see on midagi, mida tantsida.“
ELEKTRO KAGURA tantsulavastus “KabuKlub” põimib Jaapani traditsioonilise kabuki ja Berliini klubikultuuri toore, ürgse energia.
Etendus haarab publiku endaga kaasa, muutes nad pealtvaatajatest tantsijateks ning vallandades liikumise, vabaduse ja hetke pöörase elurõõmu.
Kabuki, mida algselt esitasid vaid mehed, sündis tegelikult mässulise pühamutantsija Okuni Izumo loomingust, kes trotsis oma ajastu soorolle ja ühiskondlikke norme, luues täiesti uue etenduskunsti vormi. Ta tegutses tormilisel ajal – sõdade perioodi ja Edo ajastu rahu piiril –, mil rahvas laulis:
„Miks elada mornilt? Elu on vaid unenägu – mine hulluks, kuni veel saad.“
Mässulisest vaimust sündinud kabuki tähistas vabadust ja muutumist – rõõmu ja pelgupaika tavainimesele.
Ka tänapäeva maailmas elab see vaim endiselt – kutse elule ja liikumisele, julgusele ja mängule.
ELEKTRO KAGURA loob silla mineviku Jaapani ja tänapäeva klubikultuuri vahel, ühendades traditsiooni ja kaasaegse elurütmi tantsus, mis kutsub publikut mitte ainult vaatama – vaid soovi korral ka kaasa tantsima.
Lavastuse koreograaf on Ichi Go, peaosas Ryota Maeda.
Kostüümid on loonud Hibiki Kawahara ja Regina Gyr (Kostüm Kollektiv e.V.), kes on kujundanud need taaskasutatavatest rõivastest, andes traditsioonile uue, kaasaegse vormi.
Lavastuses teeb kaasa muusika autor AXL OTL, esitades oma loomingut etenduse ajal. Lava- ja videokujunduse on loonud Yukihiro Ikutani.
The festival is supported by the dance studio program TantsuRUUM, which offers a supportive environment and meeting place for dance professionals. It is a collaboration and development platform for dance professionals, implemented by the Estonian Dance Agency in cooperation with Estonian dance artists.